male oli nagu unenägu. see lõppes nii ruttu ära, et ei jõudnudki end sealt veel välja elada. härra nael tegi koreograafiat, kuid see oli õkva ilus. mõtlesin, et mis tunne oleks kogu sellise rahva ees täita nii kandvat rolli, sõnadega rääkima ma ei peaks, ainult liikuma.. ja nad saaksid ka siis aru. gerli laulis. ühel öösel oli uni, mida ma mäletan ilmselt elu lõpuni, sest see tekitas tunde. mulineeläikekollane nahk on siiski kuskil olemas. tead.. maailm on nii väike ja kõik on kõigega seotud millegi kaudu, mida määratledes laguneb ta koost. sestap' ma ei oskagi armastust defineerida. praegu on selline tunne, et kui ma hinge kinni hoian, siis mu keha hingab edasi, ise. the verve, vist. või siis miski võtab võimust. jalad on ka täpilisemad kui nad võiksid olla. ja oi, kui rasked miskipärast. vahva!
peale selle olen veel täiesti kindel, et mul on kuskilt hangitud neuroos (ükskõik, millises faasis), mida loomulikult ravib ainumalt psühhoanalüüs..
lõhnamälu on mul ka kõige veidramate asjade pihta
kõik tahavad aega kah, võtke siis, võtke palju, ma kirjutan üles ja tulen siis
an unasverd telefoniirkall?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar