ma olin eile õhtul nii väike. istusime fjodoriga mu voodi peal, mul olid veel triibulised põlvikud, teda oli 170 lehekülge jäänud. ma olin täiesti kaheksateist aastat vana. vaatasin raamaturiiulisse, seal oli nii palju neid, mida ma polnud juba aastaid kätte võtnud. lindgren, raud, tolkien, pratchett... saare "õhtujutud". ma ei teadnud, et meil see raamat veel kuskil on. üldse. ma mäletasin vaid, et seal oli kuu, ma vaatasin neid pilte väiksena tundide kaupa, eriti kuud, ta oli igal pildil erineva näoga. ja mulle tulid meelde mu sandaalid, vaarikavaht, kiik õunapuu küljes, vanaema tehtud Sipsik, vihmavarjude varjud, paljad varbad, päiksejänkud ja see, et mul oli kaks isiklikku liivakasti ning aiavõre taga minust palju vanemad sõbrannad, kes kandsid värvilisi kittelkleite.
ma mäletan, kuidas mu voodilinad lõhnasid ja kuidas lõhnas päike.
mitte, et muru rohelisem ja taevas sinisem oleks olnud, aga.. kõik oli teisiti. miks nüüd nii on? miks ma nüüd pean teadma, kes oli Orlando di Lasso ja unustama, kuhu lähevad kadunud asjad või mis sai klaabust?
ma olin eile nii väike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar