jeebus, taas

hüpnotiseeriv auh-auh-auh

üks lennukas tuhises mulle vähemalt kolm korda oma vägeva rõngassärgi (ja ilmselt ka küünarnukiga) ning hamega kopsu/maksa/kuskile veel. ja seda kõike kuue minuti jooksul.

teine oli mingil eelneval päeval maru asjalik ühistranspordivahendis, ma ei tundnudki tavalisest kõrgemat õõvastusetaset, pigem oli tegu poolpositiivse olemisega. ma arvan, et ma mõtlen liiga palju. lihtsam oleks lihtsalt.. ära eksisteerida, vahest mehele minna ja siis hingit heita. "mida sa otsid?" "ma ei tea" kahtle kõiges, sest praegu sa veel saad. on see ikka see, mida sa tahad või loodad midagi asendada? "mida sa must tahad?" ahjaa, siis on sul see kahe-nädala-klõpsuefekti sarnane efekt. ära vaata, ära mõtle, ära oota, ära usu, ära tee. ära karda, ma olen täna ise kurjus.
oh, te vaesekesed..

ja nädal jätkab ikka sama imelikult nagu ta juba hoogu sisse saades oli. mingi asi võtmetega. täna otsisin neid palavikuliselt kotist, neid ei olnud. mitte kuskil. kus mu võtmed on? ajaloo klass? ei. ei ole. kus? kuhu ma need panin? ghaa! taskus on ka variant, loomulikult.

sellised reedesed ongi mingid imelikud, ma ütlen