tatitõbi

tänahommikune venimine võttis mõõtu kuni kella poole mõnusa üheni, sestap ei saanud ma minna hommikust udu pildistama. ka ei olnud mu eksistents viitsinud ennast koju vedada, mis raskendas asja veelgi. aga siiskisellegipoolest oli päris tore. üks äge kass oli: selline kuusk-sabaga kõuts, kes ennast mu säärtest läbi suruda üritas. ta lõrises/nurrus ka muidu rõõmsalt. kassi nimi on Miku.
magades pidi nuuskamispeatusi tegema, mis küll kõik ülejäänud persoonid vulgaarselt üles ajas, aga muidu väga vabastav tundus. see oli ka imelik, kuidas mõni nilbeks läks asjaolude muutusel vereringes. tegelikult oli see ka pigem lõbus. läätsedega silmad helgivad rohkem, eriti hommikul.
noh, marjul on tšaina gardenis või tadž-mahaalis uus ja mahe stiil viljelemisel. nüüd mul on taas kolm võtit ja nad kõlisevad teistmoodi.
lõpuks taandub asi sellele, kuidas võrdsed kuhjad teha, äkki jääb tatt sellest ära?

"noh see, Dartagnan või Legolas või see, noh, vaata nüüd!"