somnambuul

ma ei peagi viis sentimeetrit endast pikem olema selleks, et olla. maailm oleks ikkagi ümmargune ja mu jõud ta suunas ilmselt samasugune nagu ta kogu aeg olnud on. ma räägin jah keeruliselt. mulle öeldi, et ma valdavat seda kõnemaneeri üsna hästi, sest suutsin isegi ühe humanitaarinimese pea täitsa kassipojaga lõngakeraks ajada. nojah, aga kui sa lõpuks sellesamuse sõnakõlksumängu harmoonia ära tabad, siis võid umbes kolm päeva takkajärgi naerda. humanitaarlase kamraad rammis mulle oma rataslauaga kah pahkluusse.
ma vabandan siiralt, et kõik mu orbitaalid juba täis on. kahju. ma muidu võtaks veel paar miinuslaenguga tükki juurde, aga siis mu maagiline oktett läheks lihtsalt lõhki.

Calderón: "Sa, teemant, koidutäht ja roos!" millegipärast see kütkestas mind. kas selline saab üldse olla? igatahes oli see ääretult kena. ma eeldan, et mu muusa tuleb mind nüüd oma lüüraga kolkima.
rõngastega kõrvalestas on ka valu ja.

sinu silmad täis on
päikest
valgust