ja järjekordne selgushetk lõi mind umbes ebakonkreetseks. igal topeltelektronkellanumbri kombinatsioonil mõtlen väga pingsalt ühele asjale. ma olen sellele mõelnud juba aastaid, kui ma rohkem kui nelja kroonlehega sireliõisi sõin. ma söön neid igal kevadel muidu. ükskõik, kuidas sa seda ette mõtled, läheb alati midagi teistmoodi. see on nii mõttetu, aga siiski! sul ei saa kunagi olema pooleteisemeetrist porgandipeenart lillkapsamaa kõrval, mida rohib su teine Y-kromosoomne sina, vabatahtlikult muide. jah, ja siis sa eksisteerid niimoodi. ma olen see pool, kes ootab.
ingo on mu plaadikarpi rohkem kui ühe plaadi pannud, päris tore avastus. nüüd.
kartuli võtsime ka rõõmsalt ühe päeva raames ära.
and your shadow, it lay across my life
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar