ei, nüüd saigi kõik

ja siis sa avastad, et sa ei tahagi midagi. mitte midagi. see on põhimõtteliselt nagu vaakumis olek. võtad kaasa ühe katkise mängutoosi, millel pole ei põhja ega sisu, kuid see ei olegi tähtis, sest ka sul endal ei ole seda

vaja

mingil hetkel taipad ära, et see, mis kevadel väikesest puurist lahti lasti, tuleb nüüd samamoodi (küll suurematesse) raamidesse tagasi toppida. ja mingil imelikul viisil sa teed seda, mingi kibemagusa tunde ajel tõukad sa end lausa märterlikult kuskile kaugustesse, sest sel pole tähtsust, sa ei taha midagi (kellegilt võtta). peale seda elad jälle katse-eksitus-meetodit. võib-olla järgmisel aastal veab rohkem, kuigi sa tead, et ei vea, sest seda arvasid sa ka rohkem kui kahel eelneval aastal. jah, aga siis on juba kõik teistmoodi - sa ise võid ju olla, aga kõik ülejäänud on ikka samad. ja siis lõpeb ka see aasta ära ja igasugune ohutus visatakse vastu valget taevast.
ma ei ütle, sest ma ei usu, et see on see, mida ma päriselt tahan.
ma ei oska enam luuletada ka. see on kohutav, sest "mu sõbrad" kisuvad mind sinna, kus öeldakse: "ma pole siiani aru saanud, miks nad luulet loevad..". ma ei anna neile juba ammu enam enda omi lugeda, sest nad ei saaks aru. ma kõlban veel ainult selleks kohatäiteks, kes kunagi võib-olla naiseks võetakse.