ja läheme rohkem selle poole, kes me tegelikult oleme. alguses vaatame kõik bättmänni ja sööme suhkruvatti ning kiidame spice girlsi. hiljem sõltub kõik juba endast ja sellest, kus me oleme. samas.. midagi endast jääb ikka alles, olles kasvõi seltskonnas, mis suunab sind tugevalt ühes suunas. ning jah, ma tahaksingi sellest rääkida. ja ma tean, kuidas.
üks tüdruk vaatas mind tallinna 40 ühistranspordis venekeelselt. ja väike roosa tüdruk sõi kalevi staadionil vanaisa kukil vaniljejäätist, ta oli sellega üleni koos. keegi ei leidnud, et see armas oleks, pigem "õõ" või "öäkk". ma tean, et mu kaksX-kromosoomne mõttekaaslane oleks aru saanud, mida ma mõtlesin ja kuidas ma end tundsin. aga ma teadsin, et ta on kuskil.
ma lähen leian M-i.
ja tantsupidu oli vaatamata nahaalsele paparazzole kordumatu elamus. kõik need proovid ja päike ja vihm ja tuul.. ja lühikesed valged trullarimoodi ollused. ma loodan, et ma saan elu lõpuni tantsida, olgugi, et mu jalad küljest kukuvad või ma katki lähen. triiniks läheb järgmisel aastal heamaks ka. inksil on niii palju mõtteid ja ideid! ma loodan, et ma saan ükspäev oma kavaga hakkama. uh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar