ja täna nad rääkisid midagi mustas nahas ja piitsadega inimestest. panin klapid pähe ja lootsin, et ma lihtsalt kuulsin valesti. päeva tipphetkeks oli see, kui Saima võttis valged plätud jalast, ronis tooliga üles tohututesse kõrgustesse ning nihutas plastikust riba kalendris ühe rea võrra allapoole. kõlasid mitmed ergutushüüded (ka Malle suust): "noh, mine Saima!" või "pane Saima!"
niit sai selleks näddaliks läbi
kohutav.
isegi kakao oli ühel päeval täielik lake, siis tundus küll, et miks ma sinna üldse ronin.
mingi kuiviku tunne on
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar