kükloopiline

"jeesus, sina või?"
"kes siis veel?"

iga päev on vist üks hetk (vähemalt täna oli), kus saab peaaegu puudutada ebareaalsust. peab end veidi ära mõtlema ja siis ongi.. peaaegu, loomulikult. see on nii, nagu kohe-kohe ulatuks, kuid siis jääb murdosa millimeetrist vahele nagu triljonikilomeetrine sügavik. siiskisellegipoolest mõtlesin end täna kõrge katuse äärelt alla jooksma, no ikka nii südamest nagu 60 meetri jooks. aga vähem kui poole tee peal vertikaalsuunas tundsin, kuidas tiivad kannavad ning jahedavõitu õhk tungib sulgede vahele ning libiseb neilt maha. umbes nagu vesi, ainult, et õhk. ja... ma lendan.
a ma olen hull vist, sest keelatud aineid ma ei tarbi.
noh, mis siis ikka.

ah, las ma mõtlen oma rumalaid mõtteid, Sa tunned mind paremini, kui..