eile ma tundsin, kuidas ma lihtsalt tahan maha. (teoorias selle tundega hetk matemaatikatunnis, kus ma tõesti ütlen: "teate, mulle aitab!" virutan a4 konspekti vastu lauda ning jalutan tunnist välja.) mu ees, bussis, istus üks naine, kes üritas mind ja mu lõhnamälu oma parfüümiga lämmatada, taga istusid keegid must nii mõnedki aastad vanemad indiviidid, kes arendasid umbes sama intelligentset vestlust kui malmvann. oo, kõvahäälselt, loomulikult. bussiaknast paistsid tartu kesklinna autodehõimud. ma ei kuulnud oma mõtteidki. seda kõike oli korraga liiga palju.
mis kuramuse raud?
ja emane kana, kes on zw, raip!
mida sa tahad must saada praegu?
jah, too mulle igasuguseid asju, see teeb sind nii palju paremaks. naistepäev on ka parajalt mõttekas üritus, loomulikult. mul võiksid olla blondid juuksed, tikk-kontsad, maskaarat kiloga ning ajusid umbes sama palju kui keskmisel kingalusikal. aino, siis oleks elu ilus küll.
tule, melanhoolne kevad, kus inimesed paarduma kipuvad! loomulikult selleks, et paarduda, kõik nagunii juba tegelevad sellega.
see tüdruk nõost
ja üks apelsin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar