ma lugesin erinevat masti filosoofe ja ma ei leidnud ühtegi, kes täiesti ühtiks mu ideedega. kõige lähedasem oli eksistentsialism, milles pannakse paika, et inimene ise rajab oma väärtused ja tugisambad, selle mis on tähtis ja oluline.
nietzsche väidab, et jumal on surnud ning inimesel oleks aeg hakata tema kohta täitma. ma mõtlesin tõesti, et jumalat ja kuradit pole olemas, need realiseeruvad lihtsalt läbi inimeste. me ju kõik usume, et nii on. aga kas tegelikult ka on? kui ma ei usu, kas siis mulle piirid ei kehti? uskmatus kui vabadus? vabadus kui vangistus oma üksikusse vabadusse?
usk = vangistus
uskmatus= vangistus
a mis see vabadus siis on?
ma olen aru saanud, et filosoofia põhieesmärk on esitada võimalikult palju küsimusi, millele vastust leida ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar