oota, oota.. oota. ära looju veel, oota. ja ta ootas, kuigi see polnud ilmselt tema teha, vaid maailma pöörlemiskiirus oli just selline nagu ta parajasti oli - jõudsin tormata põlvini lumes heinamaale. kust tuleb udu, kui niiskust ei ole? ma ei tea, aga seda oli päris palju ja üsna tasuta. sellegipoolest pimestasid mind bussiaknast päike ja head ideed. ja bioloogia, mille hunnik ei taha kuidagi väheneda. olgugi, et ta ei tulnud bussiaknast.
täna ma mõistsin kehakeelt, aga ma ei taibanud selle kooskõla kontekstiga. näitleja oli vist halb.
oo üllas tohter, seo kokku mu põlenud sõrmed ja las naharakkude mitoos alata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar