täna olin rõdul ja kloppisin oma sulepatja. sel hetkel paistis eriline päike, kahe halli pilvekihi vahelt. rahulik-helekollaselt. ma polegi maailma sellise nurga alt näinud, ja natuke sulgi lendas nelja tuule poole. taipasin, kui ilus on. (ilmselt ka tiba sellepärast, et mu õde oli mu rõdule kinni pannud. uks käib seestpoolt ju lukku. ühmm.) aga ma rullisin end varem tuulduma toodud villateki sisse ja lihtsalt olin. ja ma ei tahtnudki sealt ära tulla, kuigi õde oli anastusest ukse juba lahti teinud ja end kardina sisse rullinud. ta on peaaegu sama eriline kui mina.
aga ma ei taha, et lumi veel maha tuleks. nagunii ühel hetkel tuleb ju, igal aastal tuleb.
vist üks nähtus, millele võib kindel olla..
1 kommentaar:
seda oli tõsiselt armas lugeda. ma võin vaid ette kujutada, kui tore see võis olla
Postita kommentaar