sofistika

ma ei jõua kunagi tõeni, sest kui ma selleni jõuaksin, võiksin ma samahästi ka mitte olla. aga ma püüdlen ta poole, nagu me kõik oma tavapärastes väikestes unelmates tavatseme teha. mõni rohkem, mõni vähemal määral. see ongi see sund, see ongi jõud, mis paneb meid igal hommikul voodist tõusma. ma pole tõe, tõelisuse, elu, armastuse, mõtte, mineviku, tuleviku peale kunagi nii palju mõelnud, kui ma seda nüüd teen. ja ma ei jõua tavaliselt kusagile, kui välja arvata need mõned vettpidavad teooriad ja tõestatud aksioomid. kuidas see toimib? kuidas ta toimib, see imeline ümmargune maailm? loen luulet, sest ma ei jõua tõeni. ma ei jõua. tõeni. lõhnamälu - seda kõike on liiga palju. vana veneaegne kirjutuspaber, sirklilõhn. keemiabrošüür, tint, pidžaama, suvi 2005. ma ei jõua temani. mida ma teen? mida ma valesti teen? minu. ei ole ju minu. ma vist valetasin sööklas. ei, ei ole minu. jää seisma ja vaata üles, ja mõtle. ei, ära. ära mõtle, see viib nii kaugele, et pole enam, milleni tagasi tulla.
ära
puuduta mind.

luupainaja, mis nõuab ainult pääsematult vabu.