august

nüüd siis.
jäänud veel viimane nädal assistendi praksi. kiirelt on läinud ja üllatavalt mitmekesine töö, peab mainima. muidugimõista on mul ka kõige lahedam praksijuhendaja ja arst, kellega ma õe valvsa pilgu all koos töötan. lapsed on toredad, siin õpib väga palju nendega toimetulemist ja seda, et mõned asjad lihtsalt peab ära tegema, ükskõik, mis arvamusel laps ise sellest on. see osa on raske, minu jaoks vähemalt. vanemate jaoks ka. mingitel hetkedel ikka tunnen, et käed totaalselt värisevad, kuigi mina ju ei ravi. kui ma peaks veel puuri selliste kätega hoidma, siis... ohjah. samas - näiteks üks laps joonistas meile hobuse pildi, mis tähendas, et tõenäoliselt vihkas ta meid üsna vähe! ja kui ma arstina sama praksi läbima hakkan, siis tuleb kinder surprise'i mänguasjad kindlasti tööle kaasa võtta, need kuluvad raudselt ära.
mu superäge juhendaja sebis mind veel ortodontide juurde tööle, mis tähendas tervet päeva ilgelt kiiret sebimist (igale patsiendile aega max 15 min), teist arsti ja õde, kellega töötada ja absoluutselt mitte õrna aimugi, mida ma tegema pean. "noh, tahad ka proovida?"; "ma pole seda küll kunagi varem teinud, aga muidugi tahan." breketikumme otsapidi nõelahoidja vahele saada oli ikka paras väljakutse.
vahepeal oli augustibluus. ootasin vist rohkem, vihma ka sadas ja külm oli. kuigi haapsalu on ikka haapsalu kogu oma armsuses.
ja kui ma just parajasti praksis ei ole, siis ratsutan hobust, käin tööl (teen lisavalveid isegi see kuu) ja maal loomsõpru söötmas.
ahjah, sellest toredast tallest, kes kevadel kaunisti muruplatsi ilustas, on saanud vastik suur oinas, kes kõik lilled õue peal ära sööb ja sulle peaga rõõmsalt kõhtu paneb. siilid käivad ka toas koeratoitu söömas ja...
varsti kohe lähen karl-erikusse võistlusi vaatama, hobused kalpsavad 60-80 cm ja 100 cm.